Viise, kuidas asutajad ei ole veel rahastatud. Osa 2

Kui selgub, ei ole pildil ühtegi kurjategijat. Investorid, võlausaldajad ja idufirmade rahastamise ökosüsteem üldiselt on kõik täiesti ratsionaalsed, väga tõhusad ja tegutsevad oma huvides.

Üsiettevõtjad on perses, sest meie võetud riskide tase on iga mõistliku mõõdupuu järgi ülemäärane. Lihtsalt öeldes on kasvupõhised asutajad need, kes on hullud. Ükski ratsionaalne või terve mõistusega investor ei tohiks anda MINGI kapitali kasvufirmade asutajatele, välja arvatud juhul, kui on olemas väga ainulaadne asjaolude kogum, mis töötab selle konkreetse investori jaoks. Ja isegi siis on mitu korda rohkem riskikapitali firmasid ja ingelinvestoreid, kes kaotavad raha investeerides, kui neid, kes seda teenivad.

Häid uudis on see, et me’oleme seda lugu varemgi näinud. Tõepoolest, oli hullumeelne laenata raha kindlate varade asemel finantsaruannete vastu — kuni umbes sada aastat tagasi muutus see Ameerika pankade standardpraktikaks ja tõi seejärel kaasa ettevõtete laenamise plahvatusliku kasvu. Umbes 1970ndateni oli hullumeelne investeerida oma kapitali mitte konkreetsesse aktsia- või võlakirjakapitali usaldusväärse maakleri kaudu, vaid deponeeritud odavasse indeksfondi, mis lihtsalt jälgis kõiki turul olevaid aktsiaid. Ja kuni 1980ndate lõpuni tundus ülihullusena saata võõrastele inimestele eelnevalt heakskiidetud krediitkaarte, kasutades granulaarseid andmeid ja eksperimente mitmefaktoriliste hindamismudelite loomiseks.

Meit’Scramble'is alustame omaenda eksperimenti. Meie põhiideed on tegelikult suhteliselt triviaalsed: et just asutajad suudavad adekvaatselt hinnata ja võtta hullumeelseid riske, mitte professionaalsed investeeringute juhid. Et idufirma aktsiate ostmine on väga keeruline ja riskantne tegevus, samas kui laenamine asutajale kui üksikisikule on üsna lihtne ja vähese riskiga tegevus. Et valdava enamuse investorite roll ei ole mängida, et otsida järgmist Uberit või Google'i kümnete tuhandete idufirmade hulgast, vaid jaotada oma raha laia ettevõtteportfelli vahel piisavalt pika aja jooksul.

Me’oleme teekonna alguses. Kuhu viivad meid meie ideed ja tähelepanekud? Kuidas areneb üldine idufirmade rahastamise ökosüsteem?

Tagasi Ho Chi Minh Citys ei ole sujuv hooajalisus ainus omapärane asi. Iga kord, kui otsustate ületada tee või sõita Grab'i jalgrattaga, ei saa’te olla kindel tulemuses. Keegi ei järgi tegelikult liiklusmärke ega valgusfoore ning tuhanded inimesed, kes sõidavad oma jalgratastega kõikvõimalikes suundades, võtavad lihtsalt riski, et kõik läheb hästi. Nii ka meie.